Goetzi lapidaarium: šokeeriv reekviem kunstist ja surmast!

Goetzi lapidaarium: šokeeriv reekviem kunstist ja surmast!

10. oktoobril 2025 toimus Münchenis Residenztheateris hiilgav esilinastus: Rainald Goetzi uusim teos pealkirjaga “Lapidarium”. Tükk, mis on eksimatult kirjutatud Goetzi ainulaadse käekirjaga, ulatub palju kaugemale kui pelgalt teatrietendus. See on võimas reekviem, mis käsitleb surma, keskendudes samal ajal suurte kunstnike, nagu Andy Warhol, Ingeborg Bachmann ja Philip Roth, mälestusele. Elsa-Sophie Jachi lavastatud lavastus avaldab muljet oma poeetiliste ja esseistlike elementidega, mänguline ja samas sügav. [Nachtkritik](https://nachtkritik.de/nachtkritiken/deutschland/bayern/muenchen/residenztheater/lapidarium-resi denztheater-muenchen-rainald-goetz-brings-die-sprach-und-die-grossen-der-bundesdeutschen-kulturwelt-zum-tanzen) rõhutab, et Goetzi stiil on põnev segu visanditest ja keerulisest keelekompositsioonist.

Nagu päevik ja reekviem korraga, peegeldab teos ka Goetzi enda ning tema sõprade ja kaaslaste kaduvust. Baieri kodumaa taaselustamisel, mis on eriti suunatud Münchenile ja Alpide jalamitele, mainitakse umbes 250 kunsti ja poliitikaga tegelevat inimest. “Lapidaariumi” tegelased on sageli meessoost kaaslased, sealhulgas sellised suurkujud nagu Herbert Achternbusch ja Benjamin von Stuckrad-Barre, kes kujundasid Baieri kunstielu.

Kunstiline teostus ja muusikaline saate

Aleksandra Pavlovići võluväel kujundatud lava on esile tõstetud visuaalsete efektidega, Jonas Alsleben aga kasutab reaalajas kaameratehnikaid uuendusliku vaatamiskogemuse loomiseks. Toetuse annab muusikaline juht Lena Geue, elavat muusikat esitavad Barbara Kolb ja Bernadette Wolf, kes annavad oma tuubaga muljetavaldava aktsendi. Ansambel, mis on varustatud näitlejaannetega nagu Sibylle Canonica ja Pia Handel, esitab võimsa esituse, mis kütkestab kogu kahe tunni jooksul ilma vaheajata.

Veel üks põnev aspekt on Goetzi viide varasematele töödele. “Lapidarium” kujutab endast tema triloogia lõppu, mis algas 2020. aastal teosega “Surmavallas” ja jätkus 2023. aastal tükiga “Baracke”. See triloogia käsitleb keskseid teemasid nagu terrorism ja ühiskonnakriitika, mis on Goetzi epohaalsetes teostes alati kohal. Selle põhjuseks on ka fundamentaalsed kogemused, mida ta sai Müncheni Ludwig Maximiliansi ülikoolis ajalugu, teatriteadust ja meditsiini õppides, enne kui temast sai saksa popkirjanduse tugipunkt Wikipedia.

Autori kohta

1954. aastal Münchenis sündinud Rainald Goetz on valitsenud saksakeelset kirjandusmaastikku alates 1980. aastatest. Tema teosed on paigutatud saksa popkirjanduses kronoloogiliselt ning käsitlevad sageli kaasaegseid sündmusi ja sotsiaalseid pingeid. Tema debüütromaan “Irre” tegi ta kohe kuulsaks ja teda on sellest ajast peale peetud radikaalselt ausaks ühiskonna vaatlejaks [Nachtkritik](https://nachtkritik.de/nachtkritiken/deutschland/bayern/muenchen/residenztheater/lapidarium-resid enztheater-muenchen-rainald-goetz-brings-die-sprach-und-die-grossen-der-bundesdeutschen-kulturwelt-zum-tanzen).

Goetz värskendab “Lapidaariumiga” Müncheni teatrielu ja paneb meid mõtlema mitte ainult kogetule, vaid ka sellele, mis meid ees ootab. Jääb põnev näha, kuidas see oluline teos õhutab tulevastel hooaegadel arutelu kunsti ja surma üle. Esietendus tähistab võimsat algust hooajale 2025/2026 Residenztheateris ning publik on oodatud emotsionaalsele ja läbimõeldud teekonnale.