Hoogleraar kutsub üles muutustele: aeg on ülikoolis aeglaseks akadeemiaks!

Hoogleraar kutsub üles muutustele: aeg on ülikoolis aeglaseks akadeemiaks!

Praegu räägitakse akadeemilises maailmas palju ideest "Slow Academia". Avaliku innovatsiooni professor Albert Meijer kutsus sensatsioonilises LinkedIni postituses tungivalt järelemõtlemiseks. Pärast kuuekuulist hingamispuhkust naasis ta motiveeritult, et igapäevasest töökoormusest kiiresti üle saada. Meilid, koosolekud ja üliõpilaste skriptid, mida lahendada, täitsid tema päevad, pannes ta küsima, kas see on tõesti olukord, mille poole me akadeemilises elus püüdleme. Tema postituses kogus Slow Academia idee ligi 1000 meeldimist ja arvukalt heakskiitvaid kommentaare, mis peegeldab paljude kõrghariduses õppijate vajadust vähendada survet ja muuta töö akadeemilises keskkonnas jätkusuutlikuks. Mingil juhul ei taha ta uut projekti käivitada, väidab Meijer, et vältida edasist survet ja loodab, et tema mõtted julgustavad otsustajaid oma juhtimisstiile ümber mõtlema.

Aga mida Slow Academia tegelikult tähendab? See termin ei ole mitte ainult üleskutse väiksemale töökoormusele, vaid ka üleskutse sügavamale ja kaalutletud lähenemisele akadeemilisele tööle. Seda tõstab esile ka äsja ilmunud erinumber ajakirjas “Philosophy and Theory in Higher Education”, mis käsitleb teemat kompleksselt. Sean Sturmi ja Meijeri enda koostoimetatud väljaanne valgustab paljusid aeglase akadeemilise ringkonna tahke, alates peegeldava ruumi loomisest kuni hoolivate ja pikaajaliste pedagoogiliste praktikateni, mis väljuvad tavapärasest kiirusloogikast.

Esseed ja arutelud sellel teemal

Selles erinumbris avaldatakse erinevaid artikleid ja esseesid, mis teemat käsitlevad. Siin on mõned esiletõstmised.

• „The University is Slow/er“ – Eine Verteidigung der langsamen Akademie als Teil der Universitätsidentität.
• „Attuning to Absence in the Posthuman University“ – Diskussion über die Bedeutung lebendiger Zukunftsperspektiven.
• „Not at the Same Time“ – Ein Erforschen indigener und gegen-habilitatorischer Zeitlichkeiten.
• „Fostering Socially Just Care in Digital Communities“ – Schaffung von digitalen akademischen Gemeinschaften.
• „Unraveling Knowledge Systems“ – Thematisierung des tiefen Zuhörens in Kunst und Bildung.

Artiklis Thesis Whisperer käsitletakse aeglase akadeemia väljakutseid, tuues välja privileegid, mis on sageli selles keskkonnas edu saavutamiseks vajalikud. Kuigi aeglase akadeemia idee on ahvatlev kontseptsioon, et põgeneda igapäevaste pingete ja nõudmiste eest, jääb küsimus, kes saab seda luksust endale lubada. Kriitikud hoiatavad, et aegluse põhimõtted lasuvad sageli vähem privilegeeritud akadeemiliste liikmete õlgadel, kes tunnevad end sunnitud täitma kiire tootlikkuse nõudeid.

Sellel arutelul on akadeemiliste institutsioonide tuleviku jaoks tohutu tähtsus. Kas Slow Academia võib olla vastus agressiivsele kultuurilisele survele kõrghariduses? Nii pooldajad kui ka kriitikud tunnistavad, et jätkusuutliku ja toetava akadeemilise keskkonna loomiseks, kus saavad areneda nii noored teadlased kui ka väljakujunenud professorid, tuleb leida tasakaal kvaliteedi ja kvantiteedi vahel.

Slow Academia üle mõtisklemine ei saa mitte ainult muuta akadeemilist kultuuri, vaid ka määratleda ümber kõrghariduse põhiväärtused. Küsimus on selles, kas ülikoolide juhid on valmis seda teed minema ja algatama tõelisi muutusi harmoonilisema akadeemilise elu nimel. Akadeemilise ringkonna tulevik võib ehk pikisilmi oodata aeglast, tahtlikku teekonda, mitte jääda tänapäeva meeletu tempo lõksu.