Cat Power võlub Müncheni Dylani legendaarsete helidega!

Cat Power võlub Müncheni Dylani legendaarsete helidega!

Eile oli Münchenis väga eriline õhtu: Chan Marshall, rohkem tuntud kui Cat Power, taasloos legendaarse Bob Dylani kontserdi, mis toimus Isarphilharmonie's aastal 1966. See sündmus ei meelita kohale mitte ainult paadunud Dylani fänne, vaid ka neid, kes nägid kinos viimast eluloofilmi “Like A Complete Unknown”. Saal oli praktiliselt välja müüdud ja publik sukeldus kultuuriliselt mitmekesisesse segusse.

Kandes rohelist pükskostüümi, mis näis šikk, alustas Marshall õhtut lauluga "She Belongs To Me". Teda saatsid kitarrist Arsun Sorrenti ja suupillimängija Aaron Embry. Nende esitus, mis tõi ellu paljud Dylani legendaarsed laulud, ei olnud täiesti ilma isikliku puudutuseta. Tõlgendusi iseloomustab hingelähedasem vokaalne koloriit, mis heidab uut valgust isegi klassikale “Just Like A Woman”.

Edukas repertuaar

Marshalli üheksa-minutiline monoloog teemal "Visions of Johanna" oli mõneti ebatraditsiooniline, kuid uskumatult köitev, andes publikule uue lähenemise Dylani keerukatele laulusõnadele. Suured kaasakiskuvad viisid nagu “It’s All Over Now, Baby Blue” kõlasid värskendavalt popilikult, samas kui “Desolation Row” tõsteti taas fookusesse keerulise pika luuletusena. Kuid kõik ei olnud kuulajate maitse järgi: "Mr. Tambourine Man" oli sellega võrreldes veidi mahe.

Kontserdi rokiosa sai hoogsalt käima lauluga "Tell Me, Mama", pakkudes fännidele tuttavat tunnet, mis tuletas neile meelde Dylani muutumist folkmuusikast rokiks. “Leopard-Skin Pill-Box Hat” tempokas rokiversioonis põnev interpretatsioon oli õhtu tipphetk. Komplekti ainus kaaneversioon oli "Baby Let Me Follow You Down", mis rõõmustas fänne ja tekitas nostalgiat.

Kriitika ja väljavaade

Kuigi õhtu pakkus palju ilusaid hetki, märgiti ka seda, et osad etendusest tundusid harjutatud. Finaal filmiga "Like A Rolling Stone" ei löönud publikul just sokke, kuid siiski tasub proovida kuulata Dylani klassikat läbi artisti isikliku objektiivi. Setlist peegeldus aga idee, et Cat Power võiks jätkata tuuritamist koos kaaneõhtutega, samas ei tohiks märkamata jääda uus originaallugude teos.

Nagu Michael Bartle ühes oma raadiosaates märkis, ei ole kaaneversioonid lihtsalt imitatsioonid, vaid pakuvad põlvkondade vahelist tõlget. Cat Power tegi oma esinemisega enamat kui lihtsalt austust Dylanile; see avab uue diskursuse loominguliste otsuste ja arenemiskohustuse kohta. [Bayern 2] sõnadega (https://www.br.de/radio/bayern2/podcasts/cover-me-wie-cat-power-bob-dylan-interpretiert-100.html) paneb see käima mõtted Dylani muutumisest ja tema muusika tähendusest meie päevil.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Cat Power ei sea oma kuulsa Müncheni kontserdi esitusega mitte ainult kahtluse alla kaaneversioonide eetikat, vaid teeb ka ausa katse süvendada artisti ja publiku vahelisi suhteid. Nende esitus juhtis erilist tähelepanu ajaloo ühe suurima laulukirjutaja pärandile, kelle mõju säilib tänapäevastes tõlgendustes.