Grupirahutus Münchenis: mäss kaasamise ja enesemääramise nimel!

Grupirahutus Münchenis: mäss kaasamise ja enesemääramise nimel!

Laupäeva pärastlõunal muutus Marienplatz Münchenis enesemääramise ja vastupanu lavaks. “Fringe group riot” – see oli selle mitusada inimest kokku toonud ürituse moto, mille korraldajaks oli pühendunud rühmitus, mis tõstab esile puuetega inimeste õigused. Korraldaja Patricia Koller ei teinud midagi poolte kaupa. Ta võitles oma elektriratastooliga lavale ja ütles: "Me ei taha haletseda, me ei taha enam küsida, me oleme mäss!" karjus ta mikrofoni, väljendades oma ebamugavust praeguste sotsiaalsete ja poliitiliste tingimuste pärast.

Üritus, mis pakkus muusikalist meelelahutust koos trummirühma ja DJ GeorgiaG-ga, pakkus ruumi ka mõjutatud isikute isiklikele reportaažidele. Koller kordas oma kõnes keskseid teemasid: enesemääratletud elamine, osalus ja ligipääsetavus. Nende kriitika ei olnud suunatud mitte ainult sotsiaalsetele barjääridele, vaid ka valitsusele ja puuetega inimeste teenuste kavandatavatele kärbetele. Paljud osalejad pidasid neid kärpeid sammuks tagasi võrdses osalemises.

Õiguslik raamistik

Ürituse võtmehetkeks oli üleskutse 2006. aastal vastu võetud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (UN CRPD) täielikuks rakendamiseks, mille eesmärke võib nimetada hilinenud elluviimiseks. See on oluline rahvusvaheline dokument, mis tagab umbes 1 miljardile puuetega inimesele kogu maailmas tagatud õigused, sealhulgas juurdepääsu haridusele ja takistustevaba ühiskonna. Saksamaa kirjutas konventsioonile alla 30. märtsil 2007 ja see jõustus selles riigis 26. märtsil 2009. See algatas selge paradigma nihke puuetega inimeste poliitikas – puudulikust meditsiinilisest arusaamast inimõiguste lähenemisviisi suunas, mille eesmärk on eelkõige puuetega inimeste inimõiguste realiseerimine.

Föderaalvalitsus on käivitanud ka riikliku tegevuskava, et tagada võrdsed võimalused hariduses ja tööl ning võimaldada enesemääratlemist. Kokkuleppe täitmise korrapäraseks kontrollimiseks loodi puuetega inimeste õiguste assotsieerunud komitee. Kuid nagu hiljutised sündmused on juba näidanud, on rakendamisel veel arenguruumi, seega on praeguste roheliste Euroopa Parlamendi saadikute Patricia Kolleri ja Katrin Langensiepeni nõudmised liigagi mõistetavad.

Üleskutse võrdsete võimaluste poole

Põhimõtteliselt on see puuetega inimeste tunnustamine inimõiguste kandjatena. Riigil on kohustus neid õigusi austada, tagada ja kaitsta. Keskne küsimus jääb alles: kas oleme ühiskonnana valmis astuma vajalikke samme tõeliselt kaasava ühiskonna loomiseks? Meil on veel palju tööd ees. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle rakendamine ei pea saama iseenesestmõistetavaks mitte ainult õiguses, vaid ka ühiskonnas tervikuna.

Kuhu see tegelikult läheb, jääb näha. Üks on aga kindel: puuetega inimeste häält enam eirata.

Lisateavet ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle mõju kohta Saksamaa puuetega inimeste poliitikale leiate aruannetest Lõuna-Saksa ajaleht, BMAS ja Inimõiguste Instituut.