Jõhker rünnak Westparkis: kodutu kaotas teadvuse!

Transparenz: Redaktionell erstellt und geprüft.
Veröffentlicht am

Müncheni Westparkis sai neli ründajat julmalt vigastada kodutut. Politsei uurib.

Im Münchner Westpark wurde ein obdachloser Mann von vier Angreifern brutal verletzt. Die Polizei ermittelt.
Müncheni Westparkis sai neli ründajat julmalt vigastada kodutut. Politsei uurib.

Jõhker rünnak Westparkis: kodutu kaotas teadvuse!

Möödunud laupäeval tekitas Müncheni Westparkis kõmu ehmatav juhtum. 45-aastast kodutut ründasid jõhkralt neli meest. Nagu muenchen.t-online.de teatab, algas rünnak alguses vestlusega, mis muutus kiiresti vaidluseks. Mehed peksid kannatanut nii ägedalt, et too kaotas lõpuks teadvuse.

Rünnaku tulemus sai saatuslikuks: kodutu sai ajuverejooksu ja roidemurru. Pärast rünnakut tuli ta haiglasse viia. Kui ta jõudis, olid ründajad juba põgenenud ja ka seljakott oli kadunud. Politsei hinnangul ei ole praegu eeldatud, et kuritegu oli röövimine, kuna seljakotis ilmselt eriti väärtuslikku sisu ei olnud. Raskete kehavigastuste uurimine jätkub.

Kurb trend

Westparkis toimunu pole üksikjuhtum. Kodutute vastane vägivald on viimastel aastatel sagenenud. Kodutuse teemaga intensiivselt tegelev Saskia Gränitz toob sageli põhjuseks ühiskonda läbistavad sotsiaalsed kriisid. Seda suundumust näitab kodutute vastu suunatud vägivallakuritegude 36,8% suurenemine aastatel 2018–2023. Eriti murettekitav: 2022. aastal registreeriti selle haavatava rühma vastu 885 vägivallaakti, millest paljud kannatanutest ei teatanud sageli repressioonide kartuses.

Nagu sueddeutsche.de teatab, leidis minevikus aset veel üks vägivaldne vahejuhtum, kui 78-aastane kodutu leiti silla alt põlenuna. 56-aastane kahtlustatav peeti kinni, täpsed motiivid on siiani ebaselged. Politsei uuris algselt võimalikke vihakuritegusid, enne kui kuriteopaigas olnud ohvri DNA-tõendid viisid kahtlustatavani.

Põhjused ja vajadused

Oma uurimistöös käsitleb Gränitz ka probleeme, mida suuresti valesti mõistetakse. Naistevastane vägivald, eriti kodutute naiste vastu, on viimase viie aasta jooksul kasvanud 46,2%, mis on vägivaldse kuritegevuse üks järsemaid kasvu. Selgeks saab, et kodutute olukorra parandamiseks tuleb tegeleda sügavama sotsiaalse probleemiga. Eluaseme kindlustamine ja omandisuhete reformimine võib pakkuda sümptomaatilist leevendust.

Arvestades neid arenguid, on meil ühiskonnana viimane aeg kodutuse probleemiga tõsiselt tegeleda. See ei puuduta ainult kannatanute individuaalset saatust, vaid kõikehõlmavat sotsiaalset tegevust, mis aitab meil selle vägivalla juurte vastu meetmeid võtta. Ka teie enda nägemus kodututest ja nende kohtlemisest omab kaalu – peaksime kõik koos töötama sensibiliseeritud ja solidaarsusepõhise ühiskonna edendamiseks.