Elulõpuhooldus uuesti läbimõeldud: Michaela Bayer ja Sara Loy Bürgersaalis

Elulõpuhooldus uuesti läbimõeldud: Michaela Bayer ja Sara Loy Bürgersaalis

2. novembril 2025 esitletakse Haushamis Bürgersaalis spetsiaalset raamatut: Michaela Bayeri ja Sara Loy "In the end, what counts is NOW" Need kaks palliatiivravi õde ei soovi mitte ainult jagada oma töökogemusi, vaid soovivad muuta ka seda, kuidas me oma ühiskonnas surmaga tegeleme. Haushamist pärit Michaela Bayer töötab Großhaderni kliiniku palliatiivravi osakonnas, Sara Loy on pärit Dresdenist. Mõlemad on aktiivsed Instagramis ja kasutavad seda platvormi, et anda ülevaadet oma puudutavast tööst.

Teos loodi vastuseks nõudmisele ja selle eesmärk on kujutada surma vähem hirmutavana ja elu rikastada. "Meie jaoks on oluline, et lapsed õpiksid ka surmateemaga tegelema," selgitab Bayer. Muljetavaldav anekdoot on lugu väikesest tüdrukust, kes leppis oma vanaema surmaga. Selliseid kogemusi käsitletakse raamatus üksikasjalikult, lugejat toetades ja mõtlema pannes.

Varjatud arusaamad palliatiivravist

Raamatus "Lõpuks loeb NÜÜD" ootavad lugejad lisaks põnevatele kogemuste aruannetele ka praktilisi juhiseid: iga peatükk lõpeb tekstiga "Ühe pilguga", mis võtab kokku kõige olulisema teabe. Autorid rõhutavad, et nende raamat ei ole teejuht, vaid pigem kogemusaruanne elu lõpu kohta, mis hõlmab selliseid teemasid nagu väärikus, toetus ja valu leevendamine. Tähelepanuta ei jäeta ka enese eest hoolitsemise olulisust ning tööläheduse ja distantsi tasakaalu.

Huvitavad on Bayeri rituaalid töö ajal, näiteks tuunika seljast võtmine, mis sümboliseerib patsientide saatuse langemist. Need väikesed isiklikud kombed on osa keerulisest protsessist, mis hõlmab ka üleloomulikke sündmusi ja rituaale, nagu näiteks akna avamine pärast patsiendi surma – hetked, mis on sügavalt liigutavad.

Avatud suhtluse tähtsus

Kuidas aga luua avatud dialoogi surmast? Väljakutse, millega paljud inimesed peavad silmitsi seisma. Palliatiivravi pakkumised jõuavad patsientideni sageli liiga hilja, sest arstid, patsiendid ja lähedased ei räägi diagnoosidest avalikult. "See peab muutuma," on Bayer kindel, "sest sageli pole piisavalt aega oma hüvastijätmise planeerimiseks."

AOK kirjeldab, et surevad inimesed võivad oma viimaseid elupäevi veeta erinevates asutustes, näiteks hospiitsides, hooldekodudes või isegi kodus. Selle saavutamiseks on oluline avatud suhtlus eelseisvate sammude kohta. Elulõpuhooldus ei ole kerge ülesanne – see nõuab empaatiat ja lugupidavat suhtumist patsiendi soovidesse. Lähedasi ei kaasata sageli piisavalt, mistõttu võib tekkida arusaamatusi valuravi ja muude aspektide osas.

Palliatiivse meditsiini eesmärk on võimaldada väärikat ja valutut surma. Olulist rolli mängivad eetilised põhimõtted ja kõigi asjaosaliste koostöö. Palliatiivravi kogemuste kohaselt on oluline ära tunda suremisprotsessi emotsionaalsed etapid ja elada vastuvõtukultuuri. Pastoraalhooldus on üks nurgakividest, mis annavad surevatele inimestele väärilise väärikuse.

Üldiselt on "In the End, What Counts is NOW" teos, mis avaldab muljet isiklike aruannete ja sügavate arusaamadega ning kutsub teid intensiivselt mõtlema oma elu ja suremise teema üle. Raamat käsitleb 2. novembril Haushamis toimuval üritusel olulist teemat, mis paljusid inimesi sügavalt puudutab.

Lisateavet professionaalse elulõpuhoolduse kohta leiate aadressilt AOK ja elulõpuhoolduse teemal PPM võrgus.